Jamaica võttis meid endasse.

06 nov. Jamaica võttis meid endasse.

Tere.

Alta Terra esimene reis algas seikluslikult. Pidime koos oma kolme kliendiga (Aare, Jan ja Kardo) üle ookeani lendama sama lennukiga. Selle vahega, et nemad alustasid Tallinnast, meie Marjeleniga Helsingist. Aga udu vahemaandumisel Frankfurti lennujaamas oli nii tihe, et meie piloot julges maanduda, klientide oma mitte ja viis nad hoopis Kölni. Ehk siis Jamaica suuruselt neljandas linnas  Montego Bay`s maandusime 30. oktoobril kahekesi. Aare ja Kardo saabusid järgmisel keskpäeval läbi USA ja Panama ning Jan järgmise päeva õhtul läbi Šveitsi ja Dominikaani Vabariigi. Kurb ei olnud keegi.

Ja kohe hakkas mõnus. Esimesed ööd aklimatiseerumiseks olime saare läänetipus Negrili lähedal. Kaldalt sai Kariibi merre peakaid hüpata ja silm märkas esimesi jõujooni:
Teed on olemas ja augud asfaldis on pigem tavapärane.
Kohalikel aega on.
Signaali andmine ei ole isiklik solvang.
Välismaalaselt küsitakse tiba rohkem raha.
Põhimõtteliselt iga mees omab arvestatavat kogust “rohelist kulda” või teab kohe kedagi, kes omab.
Lisaks vanadele meestele, kelle käevangus on verinoored ilusad jamaikalannad, on liikvel ka vanemaid prouasid, kes saavad hoolitseda noorte musklis jamaikalaste eest. Tasakaal.
Hinnatase (näiteks ka söögil ja joogil) on keskmine, kindlasti mitte odav.

Meie reis teeb saarele tinglikult tiiru peale. Oleme praeguseks käinud paadiga Black Riveril krokodille vaatamas. Oleme sõitnud mööda rannikuteed sealt adasi lõunarannikule Tresure Beach`i, kus vahelduvad liivased ja kaljused rannad ning kus kolmandik majadest on endiselt katuseta pärast juulis möllanud orkaani. Oleme koos kohalikega laulnud Tresure Beachi kirikus, sulistanud YS Falls`i vetes ja joonud rummi baarides, mille kõrval “Valli Baar” on hiiglaslik.

Järgmises postituses juba pealinnast Kingstonist ja teekonnast kuningriigi kõrgeimasse tippu.

Naeratusega,
Karu