Jamaica kõrgeim tipp Blue Mountain Peak.

11 nov. Jamaica kõrgeim tipp Blue Mountain Peak.

Tere.

Ega pealinnad paljudes muidu põnevates riikides ei olegi need kõige põnevamad kohad. Me ei pannud isegi ühtegi ööbimist Jamaica pealinna Kingstonisse, vaid valisime hoopis ühe kohvifarmi Blue Mountain Peak`i (Jamaica kõrgeim, 2256 m) nõlval. Perenaine küsis mingil hetkel, et kas meil on võimekas neljaveoline masin? Saime vastata, et muidugi ei ole, lihtne esiveoline Hyundai väikebuss. Ta jäi veidi mõtlikuks ja ütles, et viimased 2 km on keeruline, kuid leiab kellegi, kes meid majani ära toob. Muidugi leidiski ja natuke oli selle Toyota põhjast kahju ka. Ning et me olime viiekesi ja koos kogu elamisega, siis sai universaalkerega jaapanlane teha mõnusalt 2 reisi, mitte ühe.

Õhtusöök aga oli maitsev ja saime 250-dollarilise kokkuleppe, et kell 3:00 hommikul on vägev masin maja ees ja 2-3 tunniga viib meid raja algusesse ja pärast tuleb vastu ning toob tagasi ka. Tuligi. Kolmveerand viiest, kuid tuli. Surusime minus nostalgilisi mälestusi tekitava Land Rover “Discovery” I tahaistmele neli inimest ja olime metsavahist juhi tubli töö tulemusel kell 7 raja alguses. Sellel teel oleksid hätta jäänud ka linnamaasturid ja ilma aeglustita masinad.

Rada läbi UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva metsa oli üks meeldivamaid, mida ma kogenud olen. Tõusta oli vaja ligi 1000 meetrit, kuid kuna rada oli mõnusa nurgaga ja vaated ning taimestik imelised, siis läks see kiirmini, kui oleksime soovinud ning kell 10:15 olime Jamaica selles punktis, kust kõrgemale enam ei saa. Ilm oli sombune ja lootus Kuubat näha küll ei täitunud, kuid see ei olnudki nii tähtis, sest päev oli niigi kordaläinud. Laskusime vihmasajus alla ja jõime ühe kohaliku mehega kuulsat Blue Mountain`i kohvi otse tootjalt otse tootmispaigas ning ostsime temalt ka kilo jagu röstitud ube kaasa. Selline pigem sotsiaalne projekt, kus toote hind ei ole määrav, vaid maksadki rahulikult kõvasti rohkem, sest suured kokkuostjad ei maksa ju tootjatele kunagi õiglast hinda. Mehel sai vist nädala töö sellega tehtud, sest ta hüppas meie auto tagaukse küljes olevale tagavararattale ja sõitis meiega lähima külani.

Land Roveri peatas teel alla kohalik politsei ja ütles meile nagu UFO-dele “Hello, Visitors!” Lihtsalt kontrollisid dokumente meie metsavahist juhil, muud midagi. Saime oma pessa tagasi ja panime kõik riided ja saapad verandale kuivama, sest me ju ei teadnud, et öösel jõuab mägedesse troopiline torm. Ja siis läksime lähimasse urgasbaari (8 meetrit meie öömajast) ning kõvemad kärbsed said lisaks erinevatele kohalikele rummidele proovida ka erinevate kohalikega tantsimist ja teha kohaliku tähtsusega äritehinguid.

Kusjuures tellitud 20 muna olid hommikul ilusasti koos käskjalaga ukse taga. Respect mõlemale osapoolele.